Päevad on täis hetkel vaid tööd, kuid 5 nädalat veel ning siis võib meie “talvine” (loe suvine) puhkus alata! Sõidame 25.juunil Perthi ning sealt edasi Taisse. PUHKAMA! FINALLY!

Seni aga tuleb vastu pidada ning end endiselt igal hommikul kell 5 või 6 (vastavalt tööpäeva algusele) voodist lahti rebida ning hea nägu ette teha ja tööle asuda.

Teisipäeval sõidame Siretiga 1,5h Karrathast eemale. Lähme ehitusjärgset koristust tegema ühte kaevanduscampi. Ja mina olen nii elevil, sest olen algusest peale tahtnud õiget cambi elu ära proovida. Ning see on just õige koht, kuhu minna. sest ilmselgelt too camp asub in the middle of nowhere next to nothing ning saame tunda seda õiget kaevanduse elu .Saame kõik endale dongad, kus on olemas voodi, telekas, külmik ja oma wc ja vannituba. Mida veel ühelt elamiselt tahta?:D. Samuti saame 3x päevas süüa ning seega hoiame ühe nädala elamise raha jälle kokku . Vb peame tagasi minema ja nädal hiljem, kuid see pole veel kindel.

Mul on hea meel teha vahelduseks natuke muudmoodi tööd ning see on super, et ülemus just meid selleks välja valis=).

 

 

Kuna halbadest asjadest otsustasin ma üldjuhul oma blogis mitte kirjutada, siis seetõttu pole ka olnud sissekandeid. Meil oli siin vahepeal kohutav sõda ja triangel oma housemate-idega. Kokkuvõte on see, et elame siin nüüd neljakesi ning koera ja kasse meil enam ei ole. Iga halb asi on millekski hea .

Täna tegime Siretiga rasket tööd laupäeva puhul. Tegime ehitusjärgset koristust Karrathast umbes 60 km kaugusel Wickhamis. Seal oleme ennegi käinud ja seltskond on sellel kompaniil supervinge. Täna kutsusid meid esimese pausi (siin kutsutakse seda smokoks) ajal grillile. Väga armas neist. Ning kuna sealne töö hakkab ehitajatel läbi saama, siis and enamus ajast käivad ringi ja ajavad rumalusi suust välja. Päeva tipphetk oli see, et hakkasime ära tulema ning ütlesime safety managerile ja no teistele ka head aega ning firma kõige suurem latatara jooksis õuest tuppa välgukiirusel ja karjus nii valjusti kui võimalik “BYE GIRLS, SEE YA TOMORROW!!!!” Mina hakkasin niiviisi naerma, et autoski veel siretile näitasin, kuda meile hääd aega hõisati:D. Homme jälle vahelduseks sellel tööl ning siis tagasi vanasse rutiini.

Viisataotluse olen ka sisse andnud ning mina olen üks nendest, keda nad siis kontrollivad, et kas olen ikka oma regional töö ära teinud ja tahavad kõiki palgalehti ja bank statemente jne minult saada. Aga minu ülemus kirjutas veel lisaks nendele väga ilusa kirja minu kohta ning viisaga probleeme küll tulla ei tohiks .

Siiski ei taha me enne tai pileteid ära osta, kui kindlaid vastuseid käes pole. Muidu peame veel enne uut plaani hauduma hakkama.

mis siis veel? ahhhaaa. TALV ON! h0mmikuti on õues mõnusalt karge eestimõistes siis ilmselt suvehommik. kella 6 paiku on aala 16-18 kraadi sooja ja nii me lõdiseme. Päeva peale läheb küll ikka 33-34 kraadi peale tagasi, kuid ikkagi kuumusest on asikaugel. Ja ookean on nii külm, et eile ma peaaegu keeldusin ujuma minemast. Aga kuna nii kaunid lained olid, siis istusin seal vees ja lõdisesin, aga alla ei andnud .

 

 

Müsteerium nimega Hiir!

Eile õhtul sättisin end üpris varakult unedemaale, kuna kui ikka iga päev 10 tundi tööd teed ja siis üks vaba päev antakse, üritad sellest teadagi kõike võtta. Niisiss läksin magama ja äkki tegin unesegaselt silmad lahti ning mida mina näen- pisike taskulamp jalutab minu pimedas toas ja Betty hüppab mulle voodisse kaissu (koer siis). Ma ei saand esiti kohe mitte midagi aru. Mõtlesin, et ehk näen und. Keerasin selja ning valgus ikka käis ringi ja siis hakkas pisike vaikne sireti hääl  mulle sosistama “Maris, anna andeks, ma ei tahtnud sind üles äratada, aga minu toas oli hiir ja too jooksis nüüd sinu tuppa:D”. Mina ikka ei saand miskit aru, käskisin pisikesel rumalukesel tulukese põlema panna ja siis hiirt edasi otsida .  Panime tule põlema, otsisime läbi kõik kapi ja voodiääred ja kõik kohad ja no pole hiirt. Ma juba hetkeks mõtlesin, et siret on aru kaotand. Aga hirmu lõi ikka nahavahele, käskisin Bettyl enda voodisse magama jääda ning iga natukese aja tagant helistasime siretiga üksteisele (me elame kõrvaltubades) ja andsime teada, kas hiirest on uudiseid. Hommikul teatas siret, et hiir oli vist ikka tagasi tema tuppa läinud ning ehk pesitseb seal siiani. Seega, Siretil on uus toanaaber

Nalja kah. Meie kodu hakkab vaikselt muutuma loomaaiaks:D.

Nimelt eile õhtul tuli töökaaslane siia kastiga, kus sees olid 2 IMEPISIKEST kassipoega. Keegi olid nad kuskile prügikastikõrvale jätnud. Ja tema ei suutnud neid sinna jätta ning teades, millised lillelapsed meie 2 majakaaslast on, siis nemad olid AVASÜLI õus kassid vastu võtma. Nüüd nad siis siin on. Meie Betty üritab armukadedusega võidelda, kuid eks iga koer teab,e t mina kassiarmastaja pole ja seega hoiab Betty meie juurde endiselt .

Lobajuttu

Neljapäeval töötasin Dampier Saldil (kaevandus) koos ühe gruusia mamuuljaga. Ja oi kus too võib lobiseda. Dampier salt on siin Karrathas väga tuntud kui ussikuningriik, kuid nüüd on neil seal miskid aparaadid, mis tekitavad vibratsiooni ning heli ja ajavad sellega maod eemale (mina muidugi sellist muinasjuttu ei usu). Seega seal ei pidavat neid enam olema. Aga esimese asjana, kui hakkasime peakontorit koristama, tuleb too gruusiadaam minu juurde suure lennu ja lauluga, et there is a snake inside the office. lakkamatult korrutas seda mulle, endal käed laiali ja ei oska midagi peale hakata. Oma raske gruusia aktsendiga kah. Mina üritasin naeru tagasi hoida. Esiti arvasin, et see üldse on nali. Aga polnud. Eeskoridoris persetaski püüton. Mina muidugi lähemalt uuristama ei läind, kuna olen teadatuntud nendesamuste vihkaja. Oli miski meetrine olnd v midagi. Aga no kuna püütonid pole mürgised, lasti tal seal rahulikult edasi olla. Mina mõtlesin selle peale, et viimane kord, kui toda officet appi koristama lähen. idiootsus ju. Endal suured uhked maopüüüdmiskotid ja tangid olemas ja siis kui madu on MAJAS SEES!!!!! siis ei tee keegi midagi. pfff. austraallased. Teine naljakas asi tolle tädiga töötades oli see, et kui meeste vetsu sisenetakse, siis hüütakse “cleaner” aga tema oma tugeva aktsendiga karjub üle dampier saldi “CLEANING LADY” HAHA:D. See on parim asi, mis keegi üldse õelnud on momeelest:D.

Täna käisime Siretiga rannas ning tõesti, talv hakkab kätte jõudma. Enam pole päikese käes isegi mitte palav. Ookean on väga külm ning nõuab ikka kaua harjumist, et saaks sisse hüpata. Ja Enely ütles, et öösel oli 16 kraadi ainult ja see on väga külm. Päeval max 30 ja öösel nii vähe. Jube. peab vist ülespoole kolima

 

 

 

Enely kätetöö ehk kokkuvõte meie tripist

 

Cheers to the freakin weekend ehk easter in karijini =)

Alustan siis sellest, et neljapäeva õhtul saime tüdrukutega kokku, et osta ära toidu- ja joogikraam Karijini national parki minekuks, panna autol paak täis ning minna koju end suureks reisiks välja puhkama. Enne seda sain mina muidagi hakkama enda Austraalia kõige suurema valelpoolsõitmise veaga:D. Nimelt sõitsin keset Karrathat rahulikult vastassuunavööndis, kuni üks auto mulle peaaegu otsa sõitis ja mina automaatselt end teise ritta tõmbasin. Nimelt olin nii väsinud, et silmadki seisid vaevu lahti ning ei Siret ega Enely saanud aru, et ma valel pool teed olen. Õnnelik õnnetus, kuid samal õhtul enam mina rooli ei istunud. Mardi ja Enelyga oli meil kokkulepe, et ainus mees seltskonnas võib meie auto rooli istuda ning tüdrukud naudivad seekord mittesõitmist:D.

Hommikul kell 8 korjasime meie reisikaaslased peale, käisime tööjuurest läbi, et võtta ohtrates kogustes jääd ja vett kaasa ning meie kauaoodatud ja kauaplaanitud reis võiski alata. Ja võin kindlalt õelda, et mida kauem miskit ootad, seda vägevam see on. 600km Karijinisse algas. Sõit sinna oli täis naeru ja lusti. Mida lähemale me jõudsime, seda ärevamaks muutusime, enam ei jõudnud istudagi. Elevus oli nõnda suur:D. Väikene peatus enne parki oli 50km enne Karijinit asuvas kohalikus roadhouses, kus lõunatasime, panime paagi täis ning liikusime edasi. Kaugelt juba paistsid suuured sinised mäetipud. See vaade on unustamatu. Esimesena külastasime üht pool-i, kuhu pidime mööda treppe alla ronima (mitte selliseid treppe, nagu meil euroopas on, et ehitatakse trepp ja sina muudkui roni, ikka kivististest tekkinud trepist ronisime), kohati olid astmed väga kõrged ja kui kohale jõudsime, arvasin, et enam ilusamaks see minna ei saa. Pisike basseinike kooos suure voolava kosega kanjonite vahel. Mida veel ühelt imeilusalt päevalt tahta? See oli lihtsalt imeline. Avasime enda esimesed õlled, tähistasime, et ilusasti kohale jõudsime ning liikusime edasi. Külastasime paari vaateplatvormi ning tegime väikestviisi offroadi nendel kohutavatel teedel, mis seal on:D. Seejärel suundusime campi, et ära bookida endale telkimisplats ning teha bbq esimese õhtu puhul. Kuna sõit Karijinisse kestis pea 6 tundi, siis esimesel päeval me väga palju kuskil käia ei jõudnud, kuid teadsime, et ilusamad kohad on veel ees:). Õhtu veetsime naeru ja nalja seltsis, valides välja erinevaid naljakaid ja lustakaid jututeemasid meie kõikide minevikust ning samuti oli kaugel mägedevahel äikesetorm, mida meie kaugelt vaatasime. Ja see vaade oli FANTASTILINE (pehmelt õeldes). Kohalikud vetsus käies võitlesime konnadega ning esimene öö üle pika aja telgis võiski alata. Kuna minul ja Siretil oli majakaaslastelt laenatud swagid kaasas (madrats, kuhu sisse saad pugeda nii, et see näebvälja kui telk või misiganes) ja need mõlemad meie imepisikesse telki ei mahtunud, otsustas siret magada õues tähistaeva all. Öö oli üpris jahe, kuid siiski oli mõnus üle pika aja jälle värskes õhus, kõigest eemal magada .

Hommikul oli meil plaanis läbida üks matk ning see pidi olema klass 4, kuid poole matka pealt läks üle klass viieks ja see oli imeline!!!! (need on raskusastmed ja 5 on kõige raskem, 6 on ainult koos giidiga ja seda me ei tahtnud). Ronisime mööda kiviseinasid, kõndisime läbi vee, olime nagu spidermanid neljakesi ning kui esimesse matka sihtpunkti jõudsime, pidi mul hing kinni jääma, sest see oli lihtsalt võrratu. Täiesti kanjoni põhjas oli pisike basseinike ning tohutu kosk seal kõrval. Kallasime oma saapad tühjaks ning suundusime otsejoones jääkülma basseinikesse ujuma. Ja meil oli seda karastust vaja. Btw käisime matkamas oma steelcapidega (turvasaapad, mida tööjuures kasutama peame) ning minu jaoks oli see parim valik, et need kaasa võtsin, plätude või tennistega oleksime ilmselgelt kuskilt alla lennanud, sest ronisime ikka kõrgustes, kus all oli vesi või jooksime läbi vee, jumal teab, mis seal põhjas võis olla.

Pärast esimest matka suundusime tagasi campi, sest teadsime, et seal lähedal on veel üks koht, kuhu me hirmsasti minna tahame. Just sel hetkel, kui campi jõudsime, lõhkes meie autol tagumine rehv (irooniline on see, et arutasime pikalt, kas peaks enne karijinit rehvid uued ostma või mitte). Ja hetk enne seda leidsime, et meil on auto alla peidetud ka varurehv (Jumal tänatud). Siret küpsetas lõunasöögiks kõigile pannkooke ning meie ainus meesliige vahetas ära rehvi, meie Enelyga ilutsesime niisama ning kuna me too päev enam sõitma ei pidanud, ei muretsenud me väga ka rehvi kohese täispumpamise pärast. Suundusime oma teisele matkale, sest esimene jäi ilmselgelt väheseks. Ja vot see oli alles matk. Imelise koha leidsime. Jälle üks kosk kanjoni all. Aga mitte mingi pisike kosk. See voolas kõrgelt mäetipust alla ühtlaselt ning sinna otsa sai ronida. Kosk oli nagu üks suur sein, mida mööda sai üles ronida. Kuid enne ülesminekut suhtlesime teistew matkajatega ning nad rääkisid, et seal on madu. Teatavasti on minu suurimaks hirmuks need jubedad elajased ning pärast pildi nägemist otsustasin mina tagasi campi minna kasvõi üksinda. Olin totaalses paanikas ning mind ei huvitand, et see oli kõige ilusam koht, mida ma kariijinis nägin, mina otsustasin lahkuda. Siret ja Enely olid juba üleval ning korrutasid mulle, et pole seal enam madu. Mina muudkui suuremas paanikas, et ma ei lähe. Mart veel seisis minuga koos seal all ning hakkas mind moosima, et peab ikka üles minema. Päris pikalt jutustasime seal ning otsustavaks sai see, et tema väitis, et ei lähe üles ilma minuta, et ei jäta mind sinna alla üksinda. Lubas mul ees kõndida ja kõik kohad üle vaadata. Ma olin nii paanikas, et pidin nutma hakkama. Kuid võtsin end kokku. et kosetrepini saada, pidi läbima vee. Vesi oli rinnuni ning mul jäi hing lausa kinni suurest paanikast, et äkki on too uss juba kuskil vees ja ründab (teised matkajad rääkisid, et too madu olevat mürgine). Kuid vesi sai läbi ja madu vees ei olnud. Ronisin välgukiirusel üles tüdrukute juurde ning läbisin enda elu esimese tõelise hirmufaktori. Käed-jalad värisesid nii, et ei saanud liigutadagi end korralikult, süda tahtis särgialt välja hüpata, kuid see tunne üles jõudes oli imeline. Kõige ilusam koht Karijinil ja seal ma istusin. Uskumatult vinge!

Õhtul premeerisime end õhtusöögiga kohalikus “restoranis”, mis oli easteri pärast nii täis bookitud, et enne pidime endalegi laua bookima, et üldse õhtust süüa. Õhtusöögiks oli seekord känguruliha, MIS MAITSEB IMEHÄSTI! See on kordades parem kui beef, mida austraallased siin kogu aeg näost sisse ajavad.

Järgmisel hommikul läks meie ainus meesliige autol rehvi pumpama, kuid kohalikku manageri polnud kohal ning pidime ootama. Seega otsustasime ka hommikusöögi kohalikus “restoranis” süüa ning mis juhtus? MEID UNUSTATI ÄRA! Pärast tunniajast hommikusöögi ootamist nägime kuidas kokk pillid kotti paneb ja minema kõnnib. Mina täiesti hämmingus, et mis kuradi nali see nüüd on. Kuid siis tehti meie hommikusöök valmis 5 minutiga ja vabandati ette ja taha (mitte päris, kuid siiski vabandati). Lõpuks saime ka rehvi täis pumbatud. Muideks, varurehv oli väiksem, seega ta kulutas mingit asja piduriketaste juures ja hinge kinnihoides sõitsime viimasesse punkti enne tanklat. See polnud enam nii awesome kui eelmised kohad, mida nägime ning isegi steelcapide jalgatoppimine oli mõttetu. 50 km enne tanklat otsustas meie varurehv ka lõhki minna ning seal me seisime. IN THE MIDDLE OF NOWHERE, NEXT TO NOTHING! Õnneks tuli just kohalik töömees oma autoga ning saatsime Mardi temaga tanklasse uut rehvi ostma. Ega me ei mõelnud, et annaks vana rehvi kaasa, äkki saab ära parandada. Pooleteise tunni pärast, kui meie juba mõnusalt svipsis kohalikust veinist olime, jõudis Mart tagasi koos burgeritega ja ILMA rehvita. Sest nad ei müü rehve, ainult parandavad. HAHAHA. Tüdrukutel nalja kui palju:D. Töömees Andy tuli tagasi suurema autoga ning meil kästi kaasa võtta kõige vajalikumad asjad (mina võtsin kohaliku veini:D) kuna võib-oolla peame ööseks kuskil peatuma, sest pimedaks hakkas minema. Õnneks nii ei läinud. Tanklas ootasime järgmised paar tundi, et rehv parandatud saaks ning siis pidi Mart uuesti tagasi auto juurde sõitma ja selle ära vahetama ning kell 7 õhtul hakkasime tagasi Karratha poole sõitma. Eluiroonia jällegi seisnes selles, et koht, kus meie autol rehv purunes oli vana surnuaia kõrval ning seal läöhedal kaevandati miskit eriti ohtlikku ainet. Jumala õnn, et me sinna kauemaks jääma ei pidanud. Sel ajal, kui me autos Marti tagasi ootasime, peatas üks traktor kinni ning ütles, et kohe tuleb roadtrain ja varsti hakatakse kruusa ka märgamma, et see ei tolmaks ning pani meile ohukoonused auto ümber. Olime nagu tõelised staarid seal pärapõrgus:D.

Ükski reis ei saa ju minna ilma viperusteta ning just nende viperuste üle ongi tagantjärhgi kõige lahedam naerda. Öösel pimedas Karratha poole sõites nägime hunnikutes känguruid ja öökulle ja igast muid elukaid, kuid kohale jõudsime veidi päras südaööd, ELUSALT. VÕIDUKALT. TERVELT! Survivors:).

PS! ME NÄGIME DINGOT KA KARIJINIS! ))

Pildimaterjali mul hetkel pole aega üles laadida, kuid Karijini läbi Enely silmade ning rohkete piltide saate lugeda siit: www.naerata.wordpress.com

Ning kui Siret ka kunagi blogityamiseni jõuab, siis www.seiklusjuttesiitjasealt.wordpress.com

 

Seniks aga järgmiste kirjutamisteni,

Another day in paradise

Iga päev viib meid lähemale viisa lõppemiseni. Paratamatult mõtlen sellele kogu aeg ning kohe kuidagi ei tahaks, et see aeg läbi saaks . Seega sia otsustavaks, et kui me selle firma kaudu viisa saame, teeme teise aasta kohe otsa. Korraks kuuks ajaks kodumaale ning siis võib uue aasta seiklus taaskord alata .

Sel nädalavahetusel ning ka eelmisel nädalavahetusel vedasime end kenasti randa ning proovime endale jume tagasi näkku ja kehale saada. Laupäeval oli meil täielik tüdrukute päev. 5 eesti piigat Honeymoon cove rannas ning see oli ülimalt vinge! Ning too rand on absoluutselt kõige kaunim Pilbara regioonis . Päeva veetsime rannas vedeledes, maast ja ilmast rääkides ning randa nautides, sest see rand on tõsiselt imeline. Pisike lahesopp võiks eestipäraselt õelda. Kivide vahel ja täitsa omaette ning vesi on seal ka mõnusalt jahe. Üldjuhul siinsetes randades on vesi vastikult kuum ning ei kutsu absoluutselt ujuma. Pärast randa suundusime kohalikku pubisse õhtusöögile ning nõnda viisimegi enda mõnusa päeva õhtusse .

Sellest eelmine laupäev käisin seal rannas esimest korda ning seda koos Enelyga. Olin totaalses vaimustuses. Kui mõõn tuli, ronisime kivide vahele, kus ei olnud tuult ega midagi ning kui tahtnud oleks, oleks võinud kivide all varjus istuda, kuid meie läksime ju päikest võtma mitte varju istuma:D.

Täna meil tööd ei olnud ja otseloomulikult suundusime siretiga randa . Hiljem poes nägime Enelyt ja Marti ning nad ütlesid, et oleme peast ikka täitsa sõgedad, et varjus oli täna 43 kraadi ja meie läksime randa. Aga istusime terve selle aja vees ega tundnud seda kuumust üldse. Mina muidugi sain endale mõnusa peavalu, sest ei joonud piisavalt vedelikku. Siin muideks on väga suur probleem vähese vee joomine. Ning kui joodki liiga vähe vett, võib tekkida dehüdratsioon ning seda me ju ometi keegi ei taha.

Reedel lähme roadtripile Karijini national parki ning ma ei jõua seda ära oodata. On the road again!!! matkama ja telkima, mida veel ühelt easteri nädalavahetuselt tahta? right? )

 

Need on mõned pildid Honeymoon cove-ist )!

Carlsen family and my favourite dog Betty !

Kuna meil miskit huvitavat hetkel ei toimu, peale tohutult vingete õhtute Carlsen family seltskonnas, siis otsustasingi natuke lähemalt meie perekonda tutvustada.

Elame seitsmekesi. Täielik komuunielu. Eestis oleks ma mõtlematagi sellise elu kus kurat saatnud ning endale uue elamise otsinud. Aga siin ma naudin seda. Esiteks saime säilitada Siretiga mõlemad enda toad, ei pea üksteisega tõtt vaatama 24/7, teised jagavad tube. Olly ja Regina (itaalia kutt ning saksamaa tüdruk), kes on paar, jagavad ühte suuremat tuba ning poisid Dan ja Joel koos meie armsa koera Bettyga jagavad suurt elutuba. Nad ehitasid miskid seinad ja värgid koridori ja elutoa vahele, et neil veidike privaatsust oleks. Sest nad ei tahtnud, et me peaksime nii pisikest tuba, nagu meil on Siretiga, jagama. Ja ma olen väga rahul nende otsusega:).

Iga õhtu kokkab keegi. Algul mõtlesin, et no kui raske see ikka saab olla, et kord nädalas süüa teha kuuele inimesele. Aga uskuge, see on KOHUTAV! Sest kõik teevad imelisi roogasid iga päev. Meie toidulaud on uhkem kui mõnes restoranis ning seetõttu ei saa ju üksteisele alla jääda. Aga samas, mulle meeldib see traditsioon. Enne sööki õeldakse alati “Cheers to Carlsen family” ning juuakse pokaal veini (kes joob, kes mitte) ning pere söömaaeg võib alata. See on minu lemmik osa päevast.

Miks Carlsen family? Sest elame Carlsen way-l ning nii on meid kõige lihtsam nimetada. Esiti mõtlesime, et ehk peaks ESS family olema, aga Betty (meie koer) ei tööta ju meiega, seega Carlsen. Ongi huvitavam. Nagu Karlssonid katuselt.

Nalja saab meie peres rohkem kui rubla eest. Poisid [ Dan (30aastane)  ja Joel(23aastane) ], käituvad tihtipeale nagu 15-aastased ning nad on väsimatud. Nad võivad käia väljas iga õhtu ning ikka hommikul kell 5 üles ärgata ning tööle minna. Mina seda ei suudaks, olen liiga eurooplane selliste asjade jaoks.

Kui nad siia jõudsid, ehitasid nad esimese asjana puumaja (ikka puu otsa:D) ning sellesse majja ka piibu, kust nad suitsetada saavad. KUST TULEVAD INIMESED SELLISTE ASJADE PEALE???? Ma siiamaani naeran selle üle. Iga päev käivad nad prügimäel, sest tahavad ehitada välja kohvilauda ja igast muud tavaari ning koguvad selleks materjali, seega hetkel näeb meie tagaaed välja nagu prügimägi, kuid kui see ükskord valmis saab, tuleb see megavinge, olen enam kui kindel.

Aga Betty!!!! Minu armastus! Ma olen eluaeg koerast unistanud. Üks asi on see, kui lähed vanaema-vanaisa juurde nädalaks ja sul on koer seal, aga teine asi on see, kui tõesti koer elabki sinuga ühes majas. See võib tunduda naljakas, aga ma olen nii õnnelik, sest keegi ootab mind kogu aeg koju, keegi tahab kogu aeg sülle, keegi tahab kogu aeg mängida ning kõigetähtsam, keegi vajab sinu tähelepanu kogu aeg . See ongi meie Betty (kes on tegelikult Dani koer, kuid ilmselogelt olen ma ta ära poputand), kõige armsam pisikene olevus maamunapeal. Tema teeb isegi pilvise päeva päikseliseks. Iga kord, kui pärast tööd kuskile sõitma lähen, siis võtan ta kaasa, aga ega tema rahulikult kõrvalistmel ei istu, tema on ikka minu süles , pea aknast pooleldi väljas ning naudib vaadet. Tohutult vinge olevus. Sdeega, kui kunagi peaksin tagasi kodumaale naasma, võtan endale kindlasti koera. Koer on tõesti inimese parim sõber. Nädalavahetusteti kui kauem magame, siis magab pool hommikul sireti toas ja pool hommikut minu toas. Me ikka jagame . Aga jah, mul on nii hea meel, et meil kuts on )).

Muidu käib elu ikka vana radapidi. Aeg muudkui lendab, hirmuga mõtlen, et üle poole teest on käidud ning varsti saab see läbi. Aga seniks naudime täiel rinnal !!! )

Cheers to the freakin weekend ! )

Tsükloniootuses

Viimased päevad oleme vaadanud iga mõne tunni tagant tsükloni kaarti, sest tsüklon nimega Lua tahab meid hirmsasti külastada, kuigi ta veel ei tea, kas Karrathasse on mõtet tulla või mitte. Täna hommikul sai Karratha ka Blue Alerdi, mis tähendab, et oleme ohupiirkonnas, kui kollane tuleb, siis enam tööle ei minda ning red alerdiga ei tohi toastki välja minna.

Seekord lubatakse kategooria 3 või 4, mis peaks ideepoolest ikka väga jõhker saama.

Tsüklon Lua rännuteed saab jälgida siin: http://www.bom.gov.au/products/IDW60281.shtml